prantsuse kirjanik; Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1947
Sel ajal ei võinud ma veel teada, kui tugevalt sünnipära end kõige hiljem omandatu üle maksma paneb, ning et töötle, tärgelda, triigi või krousi kangast, kuidas tahes, loomulik kude lööb ikka alt välja ja riie langeb selle järgi jäigalt või pehmelt.
(“Surra, et elada”)
Veinita joobumus pole midagi muud kui inspiratsiooniseisund.
Parem juba üldse mitte, kui halvasti kiidetud olla.
Vaid lihtsad hinged on võimelised loomulikul viisil loomulikud olema.
Kõige määravamad iseloomujooned kujunevad ja kinnistuvad enne, kui jõuad enesele aru anda.
Kui mu looming midagi väärt on, jääb ta püsima; mina võin oodata.
Kui kalliks tõde ka ei peeta, on memuaarid ikka vaid pooltõde: kõik on alati keerulisem, kui seda kujutatakse. Võib-olla jõuabki romaan tõele lähemale.
Igas araablases, nii vaene kui ta ka poleks, on peidus Aladdin, kes on valmis iga hetk välja kooruma; saatusel pruugib teda õrnalt puudutada – ja ongi kuningas valmis.