inglise humoristlik kirjanik
Montmorency andis muidugi oma panuse. Montmorency elueesmärgiks on kõigile jalgu jääda ja sõimata saada. Kui tal õnnestub end sokutada kuskile, kus ta juuresolek eriti ebasoovitav on, seal tülinaks olla ja närvidele käia, siis tunneb ta, et ta ei ole seda päeva asjatult elanud.
(“Kolm meest paadis”, 1889)
Tõepoolest, mulle näib alati, et ma teen rohkem tööd kui vaja. Asi ei ole selles, et mul oleks midagi töötegemise vastu, sugugi mitte; mulle meeldib töö; see vaimustab mind. Ma võin istuda ja vaadata seda tundide kaupa. Mulle meeldib enda ümber tööd koguda: paljas mõte, et võiksin sellest lahti saada, murrab mu südame. Mind on võimatu tööga üle koormata. Ma kogun seda enda ümber lausa kirglikult: mu kabinet on tööd nii täis, et seal on vaevalt ruumi astumiseks. Pean varsti majale ühe tiiva juurde ehitama.
Ta ütles, et talle mõjub tõesti hästi, kui ta mind ringi askeldamas näeb. Ta ütles, et tunneb siis, et elu ei ole igav unenägu, mida võib niisama vahtides ja haigutades mööda saata, vaid õilis kohustus, mida täidetakse tõsise hoole ja tööga.
Ja George naeris oma lollakat naeru — ärritavat, mõttetut ja totakat.
Ma ei öelnud midagi, tulin vaid lähemale, istusin lauaservale ja jälgisin neid. See ärritas neid rohkem kui mis tahes sõnad. Ma tundsin seda. Nad oli närvilised ja erutatud, tallasid asjade peal ja panid neid kuskile ära; ja hiljem, kui neid asju oli vaja, ei leidnud nad neid üles.
...aga mis puutub võisse, siis kunagi oma elus pole ma näinud, et kaks meest võivad ühe võitükiga, mis maksab nael ja kaks šillingit, nii palju korda saata. Kui George selle oma talla küljest lahti oli saanud, püüdsid nad seda kastrulisse panna, kuid see ei mahtunud sinna, ja see, mis mahtus, ei tulnud sealt enam välja. Nad said selle siiski kuidagi kätte ja panid tooli peale, ning siis istus sinna Harris ja või jäi tema pükste külge kinni, ja nemad otsisid seda mööda tuba taga.
Selline on elu. Me oleme kui vili, mis maha lõigatakse, ahju pannakse ja ära küpsetatakse.
Muidugi, kuplee puhul ei oota te ei tea mis häält. Te ei oota korrektset fraseerimist ja vokalisatsiooni. Te ei pane pahaks, kui laulja ühel noodil avastab, et ta on liiga kõrgelt võtnud, ja jõnksatades häält madaldab. Te ei tunne muret rütmi pärast. Te ei pahanda, kui laulja saatest kaks takti ette läheb, siis poole pealt katkestab, et asi pianistiga selgeks rääkida, ja seejärel jälle otsast alustab.
Aga mida te tõepoolest loodate, on sõnad. Te olete üllatunud, kui lauljal on meeles ainult esimese salmi kolm esimest rida, mida ta korrutab seni, kuni on aeg alustada refrääni. Te olete üllatunud, kui laulja katkestab poolelt fraasilt, itsitama hakkab ja teatab, et see on väga naljakas, aga jumala eest, tema rohkem ei mäleta, ja püüab siis meelde tuletada, ja hiljem, kui ta on lauluga juba kaugele edasi jõudnud, meenuvad talle ununenud sõnad, ja ette hoiatamata jätab ta pooleli ja alustab uuesti, et te neid kohe kuulda saaksite.
Ja ühel kriitilisel hetkel, kui see vana tobu end toolil neljakümne viie kraadise nurga all märgi poole küünitab, mis on kolm tolli tema ulatusest kaugemal, nihkub nöör paigast ja onu vajub klaveri peale, ning see on tõesti kordumatu muusikaline heli, mida tema järsult klaveri klahvidele kukkuv keha põhjustab.
Harris lisas, et miski ei tõsta paremini isu kui suplus enne hommikusööki. Ta ütles, et tal tekib siis alati hea isu. George tähendas, et kui Harris kavatseb veel rohkem sööma hakata kui tavaliselt, siis tema protestib ja leiab, et Harris ei tohiks üldse supelda.
See on tõesti väga imelik, aga alati kui ma mõnd patentravimite reklaami loen, jõuan ma järeldusele, et kannatan seal kirjeldatud haiguse kõige ägedama vormi all.